Joomla! Volunteers Portal

open boxMina jutustab teile uus lugu, puhtast tõsielust ja väga kurvakoelise. Nii et kellel närv surmadest lugeda ei kannata vajutab praegu oma arvutis Alt+F4.

Eesti mees, vanust üle kuuekümne, naaseb kodu oma naise juurde arstlikust kontrollist. Istub tugitooli ja naine tuleb siis asja uurima: "Noo kuidas sul siis arstil läks?" "Kõik näitajad on paigas," vastab mees. Naine ei jäta teemat: "Kuidas siis veresuhkur ka oli?" "Veresuhkur oli ....hhhhhõkk, hhhhhhhh...." hakkas mees ütlema. Kaugemale mehe sõnad enam ei jõudnudki, vajus tugitooli loiuks ja oligi siit ilmast lahkunud.
Oleks et sellega vanadaami mured ja vikatimehe külastused oleksid lõppenud. Kell jõudis vaevalt nädalakese edasi minna kui helistati Soomest et tema ja kadunukese poeg töö juures olevat kokku kukkunud. Poeg tööl tundnud rinnus tugevat valu, kaaslased tahtnud aga kiiresti kiirabi välja kutsuda. Poeg aga ajas vastu, läks välja suitsu tegema ja naastes ütles et näete, kohe palju parem juba ja... ...sadas kokku. Kiirabil polnud enam midagi teha, mis lännu siis lännu, keik puu ommava kõrd kännu.
Ega seegi veel kõik ole. Nüüd probleem poja kodu toomisega. Soomest toomine maksvat 15 tuhhi ja pensionäriprouale käib see üle jõu. Kuigi minu arust peaks Soomes töötades poja kontol ikka mõni kopkas ka olema, vaevalt ta õhust ja armastusest seal tööl käis. Punkt.