Joomla! Volunteers Portal

Kaja räägib, tead, läki Klaperjahile, tema eelmine aasta käis, lahe olevat. Mina kuulen antud sõnaühendit ehk kolmandat korda elus aga mis asjaga tegu pole kunagi uurinud. Seega vaatasin lolli näoga kajale otsa. Ju mu nägu oli piisavalt loetav, igatahes võttis ta ette selleteemalise kodulehe. Vaatan siis pilte: keset metsa erisugused neljarattalised masinad suplevad üleni poris ja üritavad finiši poole jõuda. Mõnda pilti oli isegi põnev vaadata aga üldjoontes jäin oma arvamust mitte ütlevasse meeleollu – ei osanud midagi öelda kas meeldiks või ei. Igatahes Kaja muretses pääsmed ja nädalavahetuse üritus oli käeulatuses.
Peale laupäevaseid maatööaskeldusi jõudsime lõpuks ürituse alale. Suur heinamaa oli tihedalt külastajate autosid täis ja nii ka meie 25 eek eest muretsesime endale parklakoha. Rahvast oli igal pool ja samamoodi ka autosid, ma mõtlen neid autosid mis ei kuulunud parkimisplatsi hulka vaid ikka osalejaid. Et Kaja oli eelmine aasta käinud siis teadis ta kohe kus on paremad palad ja me suundusime metsa kõige kõrgema tõusu juurde kus tipphetkel üritas mäkke saada oma kuus autot. Siis sain aru et tegelikult on päris lahe üritus Tõsine eneseületamine, tõsine enese proovile panek ja muidugi ka oma liikurmasina sajaprotsendiline testrada. Et etapid on tavaliselt kolmetunnised, ükspuha mitu soparingi keegi teha jõuab, siis me kalpsasime ühest kohast teise ja tegime rajale mitu ringi peale. Ma ei oskagi detailidesse laskuda, las pildid räägivad enda eest. Pildirida SIIN.
Enne veoautode sõitu tegime kehakinnitusprotseduuri, Kajal oli üks tuttav müümas, seega saime poole raha eest poole rohkem, meil polnud loomulikult selle vastu midagi Veoautode väljasõit aga vähe viibis, rada tehti neile ümber. Stardi said nad, neid oli ainult kolm, alles hämaras. Kaks eesti ja üks lätlaste masin tuiskasid metsa. Kõige suuremas sopatiigis istusid kõik kolm koos kinni, ainult mootorid mürisesid, näha polnud suurt midagi kuna autode tuled pimestasid. Igatahes lätlased said läbi ja läksid uuele ringile. Me ootasime finiši juures. Ei läinud palju aega mööda kui lätlased tuiskasid kolmandale ringile! Eestlastest aga ainult mürin sopatiigis. Mõne aja pärast siis kargas ikka üks eestlaste masin ka metsast välja, lahe! Aga et oli juba pime ja igav oli kohati oodata, hakkasime auto juurde minema. Poolel teel kuulsime kuidas hõigati et lätlased lõpetasid kolmanda ringi. Üks eestlaste masin, kõige suurem, jäigi meil nägemata, nägime ainult kuidas ta esimesena sopatiikide poole tuiskas...
Pühapäeval läksime sinna keskpäevaks. Erinevad autotüübid, erinevad rajalõigud. Igatahes oli ikka veel põnev. Kõik sopaaugud olid suuremad ja sügavamad kui siis kui me tulime, palju puid oli vintsidega ära lõhutud, palju maad üles küntud. Mitte et see nüüd looduse seisukohalt ilus oleks, aga üks selline koht võib ju olla ka. Ma ei tea kas järgmine aasta läheksin, ehk ülejärgmine, siis on ehk suuremad muutused rajas, et asi korduma ei hakkaks, sest kuikorduma hakkab, läheb igavaks.

 

Läti fännitibu Kõrvuni mudas ja mädas Krt, mobiil uppus vist ikka päris ära Einoh, lätlannad olid ikka hullult väge täis Seisa puukene, võitle See oli keegi Ants, täiesti kustunud vend