Joomla! Volunteers Portal

Järgmine raamat on saanud minu teadvusse läbi minu silmade, läbi Monika kes selle tellis, läbi EPLi raamatukirjastuse, läbi tõlkija Matti, läbi kirjaniku enda sule... Nojah, aitab.
Lugesin läbi juba Gulagi Arhipelaagi (edaspidi: GA) lugemise ajal tekkinud mõtte: Aleksandr Solženitsõn - Vähtõvekorpus'e. Esimestest lehtedest oli see peale GA väikene pettumus aga eks see oli mu enda väike möödapanek. Seekordne raamat oli siiski romaan, küll üsna reaalset elu kajastav, samas kui GA on enamasti Gulagi elust ja olemusest rääkiv ja seda kajastav jutustus.
Raamat jutustab vähihaigla elu, kuidas elasid patsiendid, kuidas arstid, kuidas millestki räägiti, millesse keegi uskus ja kuidas suhtuvad üksteisesse patsiendid kes on väga erinevatelt elualadelt ja erinevatelt positsioonidelt. Kolmandiku raamatu peal hakatakse kajastama elu pigem läbi ühe tegelase – Kostoglotovi. See suur ja tugev meesterahvas oli istunud Gulagis, saadetud sundasumisele kuskile karu-per*se Uš-Terekki, tal ei olnud lapsi, naist ega korralikku tööd. Aga temas oli niipalju õnne et peale selle kui Gulagi vanglad teda maha ei suutnud murda, ei suutnud lõpuks seda ka temas arenema hakanud vähk. Lõpuks ta küll sajaprotsendiliselt terveks ei saanud, aga talle piisast sellest milleni jõuti.
Ma nüüd ei tea kas ta just väärtraamat on (kuna minu kogemused raamatute alal on nullilähedased), aga mulle ta üldjoontes meeldis.

 

Järgmiseks, kui kellelgi on, sooviks raamatut: Aleksandr Solženitsõn - Üks päev Ivan Denissovitši elus.