Joomla! Volunteers Portal

Esmaspäev. Viimase aja suveilmad on koorinud jalast pikad püksid ja seega olen täna nagu Bahama suvitaja tööl – värvilised lühkad jalas, ise paljasvarbaline.
Peale tööd kodu ei saanudki kuna pidime kell 17 minema Maiele maale sünnipäevale. Firma poolt oli uhkesti tellitud buss, nii et saime kõik mugavasti nii sinna kui tagasi. Kella 17'ks kogunesid enamus pereleiva parklasse ja sõit läks lahti.
Maiel oli vahepeal ehitatud suvine katusega terrassike mille all siis kaetud laud hää ja paremaga. Algatuseks lasime taeva poole šampusekorgid ja hammustasime kirsse-viinamarju peale. Šampus aga õige jook ei ole ja varsti läksime üle haljama kraami peale :P Grilli pealt toodi hääd lihapala ja suurem söögiralli oli sellega alanud. Maie mees aga viskas viuna ja muutus vahepeal nii tüütuks et mul oli täitsa kopp ees ja üritasin teda vältida
Pooled külalistest nautisid ka sauna- ja järvemõnusid, kuulusin nendega samasse gruppi. Väga mõnus. Pärast sai veel söödud-joodud-istutud kuniks väljas jahedaks ja hämaraks läks ning kell 23 tuligi juba buss järele ja viis meid kodudesse laiali.

Teisipäev. Täna läks tööl ärevaks kuna „ühes kohas“ käisid (jälle) vargad ja viisid hunniku tehnikat minema. No on ikka loll lugu küll.
Õhtusöök oli minu juures, Kaja tegi. Inna küll ei tulnud aga ikkagi. Õhtusöögijärgseks „jalutuskäiguks“ otsustasime minna ehituspoodidesse redeleid uurima. K-rauast me midagi erilist ei leidnud, seega läksime Bauhofi. Vat, ja seal leidsin meelepärase, sellise mille saab panna nii kolmnurkseks kui ka üheks pikemaks redeliks. Hindki oli sobiv. Ostsime redeli, viisime Lõunakeskusesse taara ära ja sõitsime kodu. Vaatasime filmi Bee Movie, õigemini siis multifilmi, oli selline omamoodi. Tegelikult mesilased oksendavad välja selle mis õitelt kokku korjatud, mitte ei pumpa superpumpadega seda:P Lõpp punkt oli kodus omas voodis

Kolmapäev. Tööasjadega segamini tuleb ajada ka Leivaliidu pagarite suvepäevade asju (mis on ka tegelikult tööasjad). Käisime Virvega hulgis kaupa toomas, no vedasime ikka hunniku kokku!
 Õhtusöök oli seekord Inna juures, jälle Kaja meisterdas (tal ju puhkus ja peesitabki siis meie juures Tartus). Kõht täis, kodust läbi, spordiriided selga, pereleivast Piia peale ja Forseliuse staadionile. Siin sai enamus nädalavahetuse Leivaliidu päevade meeskonnast kokku et proovida naisekandmist ja kummikuviset. Et ma ise olin kummikuväljaku joonistamisega hõivatud, palusin naistel helistada Kristjanile ja küsida kus ta on. Helistatigi, aga see ei võtnud vastu. Hiljem õhtul helistab Kristjan et ma olevat otsinud. Siis tuli välja et tibud olid vale Kristjani numbri võtnud, meil sellenimelisi mitu :P Pildid SIIN.
Igatahes kummikud lendasid ja naine sai kantud. Kokku olime seal pisut üle tunni. Siit edasi aga läksin Anne staadionile Maag-Tammeka ja Tartu SK10 Premium vahelist karikamängu vaatama. Rahvast oli päris palju, enamus fännidestki olid kohal. Mäng ise oli väga veider, nagu Kaido ütles et võtavad vist trenni eest. Enamus mängust oli vastaste poolel, kuigi ka vastased said paar ilusat pealelööki väravale. Seis jäi 3:0.
Peale mängu hüppasin Inna juurde, pistsin nahka šefiirikorvikese ja lasime Kajaga jalga.

Neljapäev. Kuskil ei käinud, vaatasime Stargate Continuum filmi, möga... Külmusime mõlemad miskipärast ära ja läksime kuuma vanni. Pärast panin veel asju kokku homseks ürituseks.

Reede.  Kellele said uued monitorid, kellele ümber installeeritud masinad. Lahendatud sai palju küsimusi teemal „aga mul oli arvutis enne nii, mitte nagu nüüd.“  Aga juba enne lõunat võtsin suuna Tamme staadionile kus oli täpselt kell 12 ametlik avamine. Kokku oli tulnud igasugu nägusi: sportlasi, kuulsusi, ka niisama uudistajaid. Kohal oli ka Tartu ürituste põhitola, ikka veider lipukesega müts peas, vana fotokas näpus ja kobises kõigi kuulsustega – tahtis et need läbi tema keevitusmaski osalist päikesevarjutust vaataks. Ilm oli palav ja surus silma kinni ning keele vestile. Tegin mõned kaadrid, kuulasin puhkpilliorkestrit ja avamise avakõnet. Kell aga surus peale ja lahkusin haarates kandikult kommikese. Pildid SIIN.
Võtsin Kaido autole ja sõitsime pereleiba kus kella 13'ks pidid kõik meie leivaliitlased kokku saama. Siis algas bussi ja selle järelkäru komplekteerimine ja „teele-teele kurekesed.“ Esimene peatus oli Külitsel, võtsime presidendi peale, Leivaliidu presidendi noh, Neeme Raigi
Bussis hakkasid liikuma saiakesed ja õlled, jagasin kätte särgid, vahtisime suuri vihmapilvi Lõuna-Eesti kohal, tegime suitsupeatuse enne Tõrvat ja ilma erilise ekslemiseta olimegi Viljandimaal Abjast läbi Vana-Karistes Oru-Nõlvaku talus.
Päike paistis, oli soe ja meeleolud juba ülevad. Jõudsime küll hiljem aga olime esimeste seas. Ja algas alatine rutiin: omad telgid üles, asjad sisse, siis varjualused püsti ja vajalik kraam lauale, kerged kohalejõudmise napsud, territooriumi inspekteerimine-uurimine, saabuvate külaliste sagimise jälgimine ja tuttavate nägude otsimine.
Esimene aktiivse puhkuse tunne tuli alles ujudes. Kuigi viinaonu sees hakkas juba tunda andma oli vaja kohalik vesi siiski järgi proovida. Edasi läks juba nagu jooksval lindil: pits siin, pits seal ja Jüri „hammustavad trussad“ mis kuskil püsida ei tahtnud vaid ikka lendama kippusid (laiemalt ei viitsi seletada).
Mingil hetkel käisime Kaidoga järveäärses kuut-saunas. Panime korralikult leili ja ujumist, mitmeid kordi, kuniks laval juba tümakas käima hakkas. Siis kogunes kõik see mees pidu panema. Enne pidu oli kuskilt naabertalust end kohale vedanud pruuti-peigmeest kes olid äsja abiellunud, maitea mis nad meie juurde ronisid aga seal nad olid:P
Hagarite punt „Ühe Õlle Eest“ tegi hääd meeleolu-tantsu muusikat ja kõigil oli vehklemisest põsk punane ja nahk seljas märg. Ühel hetkel me Kaidoga aga loobusime ja läksime jällegi sauna, sinnasamasse kuuti. A seekord oli seal asi juba kitsam. Et kõik oli pime, siis kellegi nägu ei näinud ja aeti niisama pula ja võideldi lavakohtade eest Mingi tsikk kaakas kogu aeg nagu siga aia vahel, no ta võis möliseda, sellise naise peaks saama siis = see korraliku enesepiinamisega... Peale sauna tegime üleval majakeses dušši ja keerasime telki kummuli.
Tümakas kestis poole ööni, raske oli magada. Siis hakkasid Hagarid jälle häirima, nagu eelmine aastagi, no nagu teistega arvestada kohe üldse ei osataks. Ja hommiku poole pani keegi kuskilt autost pummadi-pummadi, kreisi värk. Noh, aga magada siiski vahepeal sai.

Laupäev. Üles aeti meid läbi kõlarite, kutsuti kohvile ja nii. Tervis oli korras, jääknähte null. Käisime dušši all ja pesime hambaid, hommikukohv võileibade ja pudruga. Kogu aeg padrati midagi mikrofoni, mitte keegi ei kuulanud. Mikrisse peaks hõikama ainult olulise, möla pole vaja, aga mõni ei saa sellest aru.
Kell 10 oli ametlik avamine lipuplatsil. Rahvas poolunisena kuulas ja vaatas, Neeme sõnade saatel tõmmati lipp lehvima ja mindi laiali – valmistuma võistlusteks.
Juba varahommikust saati on soe ilm. Päike lõõskab taeva all ja see teeb kõigil tuju väga heaks. Algavad kummikuvise, aerutamine ja võrkpall. Võrkpallimängud on meie omadel nagu käeviibutus, isegi lihaseid ei saada soojaks kui juba võit käes... Siinkohal ütlen ära et võrkpalli me lõppkokkuvõttes võitsime ja rohkem ma seda teemat puudutama ei hakka.
Aerutamisvõistlus. Kaalusime taktikat nii ja naa, lõpuks otsustasime et paati läheb kaks aerutajat meest mitte üks. Üks sõidab poini, teine tagasi. Idee oli maru hea. Anti start, Piia jooksis nööri lahti laskma, Marek paati, paat hakkas liikuma ja Toomas sinna järele, aga eelmised olid aeru valesti pannud ja see kukkus vette. Hakati aeru päästma, lisaks aerutaja pink tuli lahti. Marek siis lõpuks hüppas paadist välja vette aeru järele ja ronis paati tagasi. 40 sek oli juba möödas ja meite mehed olid ikka alles stardis. Häving. Kuigi me protestisime uue stardi kasuks meile armu ei antud. Huvitav oli muidugi see et viimaseks me ka ei jäänud, tulime 11 kohale (võistkondi 14).
Kummikuvise. Et Marek end aerutamises ära kurnas, asendasime ta Kristjaniga. Loopisime kõik nii nagu trenniski. Kuigi Kaido ja Toomas oma tulemusega rahul väga ei olnud, siis asendusmees Kristjan viskas küll kaugele, aga sektorist välja. Ja nii me olimegi järgmise portsu otsas. Kõigi kuue inimese tulemused liideti kokku ja sealt tuli võitjate pingerida... Jällegi, viimased me polnud – 6 koht (5 koht edestas meid kõigest 10 meetriga).
Teatevõistlus. Koosnes erinevatest pisiasjadest – manipuleerimisest palliga erineval moel kuni kotijooksuni välja. Võitlesime tublisti, erilisi vigu ei teinud ja asjad sujusid hästi. Saime 4 koha.
Naisekandmine. Kristjan ja Piia võistlesid. Väga hästi tuli välja, ilus oli vaadata. Ajad joosti välja üsna tasavägised, 5 koht.
Takistusrada. Võistles korraga kaks meeskonda. Läksime rajale Leiburiga (neil oli võistkonnas miski Värniku kloon ). Asi algas mäe otsast alla jooksmisega kuni nooleviske kohani. Seal oli vaja kamba peale kokku visata 100 silma. Kohtunik oli matemaatikas aga täielik kana, seega arvutasime kõrvalt ise ja jooksime takistusteni puude vahel. Takistused olid tehtud kilest, seega järgmistel meeskondadel neid takistusi enam polnud, ribadeks joosti. Selle järel joosti vees, roniti sillale, üle selle uuesti vette. Siinkohal ma hüppasin vees oleva betoonposti otsa mis oli märgistamata, ja ma polnud ainuke, tänud korraldusmeeskonnale vigastuste eest! Järgmiseks oli vaja teha 50 kätekõverdust, meile räägiti et ühe inimese kaupa, viimased meeskonnad tegid aga kõik koos. Tegin 25, peale mind Kaido 25. Siis tuli kaks korda tervel meeskonnal jalgade vahelt läbi ronida ja finišisse joosta. Tegime Leiburile ära! Kaido jäi pärast finišisse tulevate meeskondade aegu ootama. Aga mängu edenedes muutusid reeglid, kohtunikud lõid käega ja kogu meie ja Leiburi ilus ja suht võrdväärne esitlus punktitabelis enam mitte midagi ei tähendanud. Kohtunikud seebiks! Ise olime vähemalt endiga rahul 5 koht.
Mäng läbi, otsisin üles apteegikotikese ja hakkasin jalga tohterdama mis järjest valusamaks jäi. Haav oli küllalt sügav. Kõigepealt eemaldasin haava ümbert karvad (jajah, raseerisin jalgu), siis puhastasin ja panin plaastri peale. Valmis, lahingusse!
Nüüd oli aeg viina jooma hakata (kuna haavatuna muud ei tohi, läheb veel mädanema). Virve avastas et olen üsnagi ära põlenud ja möksis mu miski poslamaslaga üle, ei tea kas parem ka sai. Siis aga oli vist miski õhtusöök mida nagu ei tahtnudki (üldse sõin imelikult vähe need päevad). Tuterdasime nii sama, võtsime vahepeal lisa ja käisime dušši all. Mängisime pehmet jalgpalli omade reeglitega ja lõpuks kogunesime telki kus soojendas lindimuusika peatselt saabuvat Smilersit.
 Käisime Kaidoga veelkord saunas, seekord ülemises majakeses. Pärast läksime telklaagri juurde ja kae aga, Sal-Saller poiss jalutab Arnoldiga (Leivaliidu üks liidritest) telgist telki. Käisin siis ka tervitamas Vilmixi telgi juures teda, andsin talle meie palli näppu ja küsisin kumb siis parem on, jalgpall või seks, vastas et sõltub asjaoludest. Novot, nii minagi räägin! Pärast püüdsime Kaidoga koos ta teelt kinni ja tegime paar pilti, miks mitte kasutada võimalust meite vabariigi ühe parima laulukirjutajaga ühte kaadrisse jääda!
Enne Smilersit jagati kõigile torti. Tort oli kena, kas ka hea seda mai tea (teadagi – Jüri ja tort)
Kell 22 tuli siis bänd peale. Rahvas hüppas ja kargas, laulis ja kiljus, megavahva oli. Lisalugudest esimene oli juba eelnevalt tellitud Käime Katuseid Mööda. Rääkisin Hendrikuga enne et see on pagaripäevade üks põhilugusid, kaks aastat tagasi karaokes sai seda mitmeid kordi lauldud ja eelmine aasta laulsime seda koos Hagarite akordioni saatel ja niisamagi.
Smilers raputas rahva korralikult läbi ja kui nad lahkusid, oli tordi aeg. Õues lasti saluuti ja rahvas kogunes kaema. Ja oh sa imet – vihma sadas! Hea et enne pidustuste algust ma otsustasin telgile kile peale tõmmata! Saluut oli igatahes kena, meeldis.
Igatahes sai veel muusika saatel mürgeldatud ja kepsutatud. Siis aga sai siiber, istusin niisama varjualuse all ja vaatasin pimedusse. Lõi kenasti äikest ja kuma pani oru särama. Siis ajasin mingi tibuga, kes sama vaadet nautis, mõnda aega juttu ja läksin omade seltsi tagasi. Mõtlesin et tantsitan end soojaks ja lähen magama.
Tantsimise ajal aga tegi Hagarite punt omapoolse ilutulestiku ja ma otsustasin selle valguses telki joosta (sadas ju ja kõik oli porine ja pime) mis kenasti ka õnnestus.
Telgis avastasin et ühte nurka on vesi tekkinud. Et olime kerge mäekallaku peal, siis voolas see õnneks ainult alumisse äärde. Tükk aega otsisin taga mobiili ja üritasin oma seljakotti nii ära turvata et kott oleks telgipõhjast kõrgemal. Ka madratsile andsin pumbast vähe vunki juurde, tühjaks kipub vajuma.
Magama jäämisega oli sama seis mis eelmine öö – tümakas. Aga siiski magada ma ikka sain. Vahepeal laekus Kaido kes oli kohalike perepoegadega kuut-sauna tiiru teinud.

Pühapäev. Ärkasin äkki üles. Und enam polnud, vaatasin kella – 8. Ajasin enda üles. Vihm oli järele jäänud. Et kõik veel magasid, siis oli hea võimalus wc ja dušši hüvesid kasutada. Miskid kaks tonti magasid sauna eesruumis, üks norskas ja teine oiates hoidis pead kinni :P Korralikud peopanijad, mis muud
Telkide juures hakkasin asju kokku korjama ja koristama. Ühel hetkel liitus minuga Monika ja lõpuks hakkasid ribu-rada pidi ka teised end üles ajama. Käisime hommikust söömas ja hakkasime omi telke kokku panema.
Kell 10 kohtusime taas lipu all. Jagati auhindu ja tänusõnu. Lõpuks tõmmati alla lipp ja rahvamassid hakkasid orust vaikselt kodudesse laiali valguma. Nii nagu tavaks on saanud, pereleivakad lahkuvad viimastena, nii ka seekord. Neeme käis välja viskipudeli ja muhedate naljade saatel hakati seda tühjendama. Pakun et kuskil 12 paiku saime ka meie sealt tulema.
Teel tegime Tõrva kandis jällegi peatuse, pika peatuse. Joodi-söödi, mõned ootasid kannatamatult Tartusse jõudmist. Käisime veel Külitselt läbi kus vaatasime Neeme lastud soku sarvi.
Pereleiva juures käis asi kiirelt. Kõik kahmasid omad asjad, aidati sisse tuua muu kraam ja jagati toidu- ja söögipoolis. Viisin Kaido kodu kuigi ta tahtis edasi jooma minna aga mina ei jaksanud.
Kodus viskasin end joonelt voodisse. Magasin 3 tundi jutti, siis tundus nagu uksekell oleks helisenud. Siis kuulen, keegi tuleb uksest sisse – Sirle Käis ratta järel mille oli reedel minu juurde jätnud. Nimelt reede õhtul üritusel tundsime et kitarri on vaja - laulda tahaks. Helistasin Vanakesele, ütles et hakkab varsti Tartust tulema. Helistasin Sirlele, ütles et hakkab kohe töölt rattaga liikuma. Ja siis korraldasin asjad nii et Killu annaks minu juures Vanakesele kitarri ning laulusõnad. Minu juures aga oli tulnud välja et Killu tahab Pärnusse minna ja kuuldes et Vanake sinnasuunas üle poole tee sõidab, otsustas kaasa minna ja sealt edasi hääletada. Nii jäigi ratas minu juurde, Killu sai Kilingi-Nõmme kanti hääletama (sai pea kohe peale) ja Vanake tõi meile me kola.
Vahetasime ukselt paar sõna Killuga, aga et tal oli kiire, siis kinni teda hoidma ei hakanud. Sisustasin õhtu asjade lahti pakkimise peale ja läksin varakult magama kuigi uni ei tahtnud eriti tulla ja kõik teada olevad kohad tulitasid :P
Pagaripäevade pildid SIIN.

Nädala parim üritus: pagarite XV suvepäevad.
Nädala parim tantsupartner: Piia.
Nädala mõnusaim õhtu: neljapäev.
Nädala muusikaelamus: Smilers.
Nädala naljanumber: naiste helistamine Kristjanile.
Nädala anekdoot: Rebane, karu ja parm jalutavad metsaveerel ja arutavad. Rebane: „Oh mul on nii kõverad jalad et kole eemalt kaedagi.“ Karu, üritades üle trumbata: „Sa vaata parem milline mu nägu on, ma olen kole mis kole!“ Parm seletama „Ah, mis teil häda, vaat mulle tahetakse pidevalt kõrt per*e toppida!“ Jalutavad ohates edasi ja näevad lähedal talu juures talumees rautab oma moori. Üks loomadest hõikab selle peale: „Äh, vaadake seda seal, sel on jalad kõverad, nägu kole ja talle tahetakse kõrt per*s ajada!