Joomla! Volunteers Portal

Esmaspäeva hommik töö juures. Tõstame Mairoga arvutid autosse et Werolisse sõita. Kõrvalistuja pingile panin oma koti. Hüppan rooli ja liigun Võru tänavat pidi kesklinna. Võru-Riia ristmikul foori taga seistes silman autos ringi ja mõtlen kus mu telefon on. Ja siis käis värinalainetus üle keha – panin selle kõrvalistuja poolsel küljel auto katusele! Vaatasin foore, piki Riiat läksid just roheliseks, selge, mul on aega teisi takistamata autost väljas käia. Lasen turvavöö lahti, astun uksest välja, kaarega ümber auto oma telefoni haarama. Lõõtsaga nr 4 buss seisis kõrval, autod ees ja taga, kes lehvitab, kes naerab, kes teeb suuri silmi Tagumistele lehvasin kätega, endal suur rõõm et telefon 3...4 km sõidu järel ikka alles on.

Mitte kunagi ei tohi midagi auto katusele panna! Oleks see mul siis esimene kord midagi sellist, ei ole...

Üsna alguses kui auto ostsin käisime Elva külje all matkarajal rahvaga. Peale jalutamist panin fotoka auto katusele, midagi me seal veel passisime, siis aga autosse ja minek. Ei jõudnud pikalt sõita kui hakkasin katuseluuki lahti kerima ja voilaa – fotokas sadas nagu välk selgest taevast kaela. Ülim õnn valdas mu üle :P

Üle-eelmisel aastal käisime Läti-Leedu autoreisil. Sõitsime parklast välja, paarsada meetrit mööda peateed ja keerasime teisele poole, vist tanklasse. Tulin autost välja ja karm ehmatus rabas südame alt – ma olin Aixi fotoka katusele jätnud... Aix oli selle peale muidugi „nabast ära“. :P