Joomla! Volunteers Portal

Aleksandri kõrtsisÜritasin nädalavahetusel mõelda mis siis Killuga koos olles viltu läks, miks juhtus nii et palju lauldud ja filmides nähtud ilus armastus läbi sai. Või kas ta sai läbi, äkki hääbus, äkki veel hõõgub tuha all. Et lõke põleks, vajab tuli materjali juurde, kas me ei osanud ära tabada õiget hetke või tahtsimegi et see kustuks? Endale tundub et alguses ei tabanud hetke ja hiljem, suvel, tahtsin et see kustuks, nii valus kui see ka pole.
3,5 aastat kooselu mis lõpuks lörri läks... Me hetkel veel elame koos ja palju eelnevaga võrreldes muutunud pole, pmst ainult lähedased suhted on olemata.
Aga, kas ma olen sellest kõigest üle saanud? Ei tea, võibolla ma sisendan endale et olen... Igatahes lõkkeplats vajab taastumist kuniks tuul sealt tuha laiali puhub ja kuni seal jälle rohi haljendab...

Kuna toimusid muutused? Tundus nagu asjad hakkasid muutuma juba siis kui ühikas elasime - kolmekesi: Killu Aix ja mina. Alguses A käis palju ära, oli temalgi oma silmarõõm. Aga elu peksis tedagi ja A enam eriti ära ei käinud. Eks siit juba privaatsuse puudumine hakkas oma rolli mängima.
Teiseks muidugi korteri/maja otsinguga venitamine. Kinnisvarahinnad kargasid lakke, ootasime et langeks, aga kus sa sellega. Ja nii me elasime kaks aastat kolmekesi ninapidi koos. Lõpuks sai korter soetatud, aga eks siis oli juba meie suhtes midagi valesti. Ma veel Killule ütlesin et mina kolin korterisse, kas tema ka tuleb. Ju ta siis veel uskus meisse ja tuli (ma lootsin et ta tuleb).
Uues kodus aga midagi suurt ei muutunud. Ainult minul oli suur lapsesaamise soov. Lapsetegemine lükkus sügiseks, siis kevadeks ja lõppeks ei hakanud enam mingit aega paika panema vaid tuli leppida sellega et "praegu veel ei taha." Jah, käsu peale lapsi ei tee. Ja nii ma tundsin end petetuna ning ei uskunud enam et meil üldse midagi välja tuleb. Mina loobusin...

Nüüd võime teha mida tahame, enam ei pea teisega arvestama. Killu saab minna välismaale tööle (mina ei tahtnud temast aastaks loobuda ja sellep ta varem ei läinud), reisida nii kuidas süda lustib ja/või rahakott lubab. Mina aga... Ei ole mul olnud erilisi suhet mõjutavaid ambitsioone (vist nagu), v.a. lapsesoov, aga seda üksi nagu ei korralda.
Ja nüüd olen kui hulkur. Liigun ringi, mõtlemata ome elu üle järele, kuigi seda tegema peaks. Kohati tundub nagu oleks ka alkoholi pisut rohkem tarbima hakanud, äkki ainult tundub?! Eluetapp on hetkel sihuke loll ja segane, aga küll see selgus ka tuleb, on vaja natuke aega, natuke tahtmist, et jällegi rohi haljendaks.

Lõpetuseks, on mis on, on inimesi ennegi lahku läinud. Elu läheb edasi, inimesed ise, ajad, vajadused muutuvad. Teinekord muututakse üksteisest mööda, sinna ei saa kahjuks midagi parata...