Joomla! Volunteers Portal

Seitsmes kilomeeter käibKaidol oli kindel plaan enne suuremaid elumuudatusi veel maraton läbi joosta ja selles ka isiklikku rekordit parandada. Jupp aega enne jooksupäeva otsis ta endale joogipunktidesse inimesi. Üldiselt aga mul aega oli ja tundsin end üsna kindlalt, siis pakkusin välja, et võtan kõik punktid enda peale. Ühtepidi võttes on see justkui oht, et kui mul näiteks ratas alt veab, ongi jootmistega krõska. Teisipidi on aga jällegi mitme inimese kasutamine samasugune oht, sest polnud palju aega tagasi kus üks jootmise lubaja 'ei viitsinud' end kohale vedada... Üldiselt kui maratoonar millegagi arvestab, siis peab see olema ka raudselt paigas, muidu võib kogu jooks sellest tõsiselt kannatada...

Tähendab, Kaido andis oma joogitopsid päev varem minu kätte. Panin nad siis kenasti seljakotti, lisaks endale veepudel ja võileibki Aias vedeles üks metall(ostu)korv mille pakikale paigaldasin – etteruttavalt oli sellest üsna palju abi.

Kui all linnas kella üheksast maratoni start alguse sai, hakkasin mina kodust liikuma. Vahepeatuse tegin Statolis, et rehvidesse pisut vurtsu juurde anda. Sealt liikusin esimesse vahepunkti Ropkas. Ka Piret oli vanematega jooksu vaatama tulnud.

Esimene vahepeatus oli pisut peale viit kilomeetrit. Andsin Kaidole joogi ja uurisin, et kas juba on ajaplaanist väljas. Siis selgus, et tema ajad käivad kilomeetrite, mitte joogipunktide järgi, ja et esialgu on kõik plaanikohane

Edasi sai siis kohtutud mitmes kohas Karlovas, tegin pilte ja filmisin, iga koha juures sain ka muige osaliseks. Üldiselt aga muigeid peale teist jootmiskohta enam ei tulnud :P Peale teist punkti me kohtusime alles kolmandas punktis – lõikasin rattaga otse.

Lohkva taga, 22 kilomeeterKolmandast punktist alates hakkasin grupiga kaasa sõitma. Ilm oli ilus, külm ei olnud, tuult ka justkui polnud. Kui Rõõmu-Viira teelt aga Räpina maantee poole keerasime, siis saime alles tegelikku tuult tundma. Vahepeal puhus nii, et pigem jooksjad jõudsid mulle järele mitte mina neil eest ära - endal keel vesti peal, aga ratas edasi ei lähe Räpina maantee ääres kulgeb kergliiklustee. Selles osas kus põõsastikku külje peal polnud, oli kõige raskem osa kogu distantsi jooksul. Nii kui põõsastik algas, nii sai normaalsemalt jälle edasi liikuda.

Lohkvast Ihaste peale oli ka lõiguti tuuline. Ihastes asi nagu hull polnud, eramajade vahel oli päris tore kulgeda. Üllatas aga see, et kohalikke absoluutselt ei koti, et nende aia tagant selline üritus möödumas on. Täitsa imelik kohe. Ühe maja juures oli alternatiivne jootmispunkt, see tekitas minus küll küsimusi, et kas seda üldse teha tohib...
Ihastest Tartu peale, pikad sirged, oli taaskord tuuline ala. Kaido näost oli näha, et paras proovikivi. Küll püsis grupp veel koos. Kilomeetri jagu enne punkti andsin grupile vee ja ütlesin, et visaku maha, võtan hiljem üles. Ise litsusin punkti, kuna seal oli Kaidol spordijoogi koht.

Jook kätte antud, pudel üles korjatud, läksin veepudeli järele. Kurat, see oli ikka parajas kauguses. Siis aga tuli hirm: seitsmendas punktis, ehk 35 kilomeetril, oli oluline verstapost. Mina aga olin üsna kaugel ja ajagraafikust maas. Litsusin siis nii kuis vastu tuult jaksasin, aga silla juures jäid mulle jalgu (või mina neile) teiste distantside jooksjad. Must masendus hakkas peale tulema. Leidsin siis teise tee, pikema küll, aga sõitsin sõidutee äärtpidi, et vältida kõnniteede äärekive ja ristumisi kõrvaltänavatega. Vahepeal ei saanud ma ise ka enam aru kas ma sõidan kiiresti või aeglaselt, kella polnud lihtsalt aeg vaadata...

Peale jooksu ja saunatamistKui Ülikooli spordihooneni jõudsin, hakkasin sõitma jooksjatele vastupidisel suunal, et kui Kaido vastu tuleb, saab joogi ja geeli. Sõitsin kuniks 35 km postini jõudsin. Ausalt, mul käed ka värisesid, et kas jõudsin veel enne õiget aega või on kõik maha mängitud. Haarasin Kaido kirjutatud ajatabeli, kõrvutasin seda kellaga ja leidsin, et olen täpselt minuti jagu varem kohal. Küll oli kerge sabin sees, väheusutav, et aga kui ta oma ajagraafikust paremini peaks jooksma? Aga siis kohe keeras ta eemal tänavale ja tuli. Minu jaoks saabus kergendus, Kaidol aga läks asi järjest hullemaks. Grupp oli lagunenud, vaid üks tüüp oli veel jäänud kes siis vaimu üleval hoidis. Tervitasin neid ka joogipunktis ning hiljem Ülikooli peahoone ees, enne Toomemäele tõusmist. Siis aga läksin finišisse ootama.

Olin pidevalt kaameraga valmis, et viimasest otsast video teha. Kaidot aga ei tule. Juba tiksus täis tema ajaplaan, siis tiksus täis minu pakutud aeg... Ja kui ta lõpuks tuli, sai ajaks 2:58:23, rahul, tuli ju ikkagi alla kolme tunni. Huhh, ehk siis kõik läks korda, minu töö tehtud, Kaidol jooks edukalt lõpetatud Nüüd võis ära puhkama minna (Y)

Ütleme siis veel lõppu, et maratonil kaasa sõita ei ole eriline kunst ega vägitükk. Kui aga tahad kõige kõrvalt ka pilti-videot teha, siis läheb see seisma jäämine, uuesti järele jõudmine ja grupist mööda sõitmine üsna energiakulukaks. Ja kui ilm ka veel vatsu töötab... Teisalt aga kõik mis jäi linnavälisele alale, on vähemalt avar. Linnas sees aga enam vabalt kõrval ei sõida, eriti kui teised jooksud peajooksuga liituvad. Kas kunagi veel assisteerida? Miks mitte kui kõik sobib!