Joomla! Volunteers Portal

Minu kodulinn, ja sissekirjutuse järgi ka elukohalinn, pidas oma esimese kodukohvikute päeva. Eelmisel aastal õnnestus külastada Elva kohvikutepäeva, seega ma juba teadsin mida oodata ja olin põnevil nägemaks mis Tõrvas põnevat olema saab. Siin siis väike kokkuvõte ja mõningad mõtted Tõrva üritusest. Palun siin ridade vahelt midagi halba mitte välja mõelda, kirjutan nii kuidas seda MINA nägin

Alustasime meie pesitsuspaigale kõige lähemalt: KEK'ist. Siin oli suurte magalamajade vahel laste mängumaast loodud kohvik Lepatriinu (Ehitaja 6b). Teel sinna imestasin majade vahel valitseva täieliku vaikuse üle. Lootsin, et kõik naudivad kohvikut. Lepatriinus tuli aga tõdeda muud. Varajaseks poole kaheteistkümneks olid siin kohvikupidajad, Elva kohvikutepäeva üks korraldajatest perega, kaks emmet lastega ja meie viiekesi.
Avatud oli terve mängumaa, uksel oli kena menüüväljapanek ja maja juures olid lauad-toolid. Väljas said lapsed ka kive värvida. Võimaluste poolest väga hea koht, ainult et keeruline oli aru saada kust midagi osta saab ja müüjad ei eristunud eriti tavakülastajatest. Aga, et oli ka põhimõtteliselt alles avamisajaga tegu, siis äkki veel midagi ka muutus. (Hiljem sõitsime sealt veel mööda ja ka siis polnud siin suurt rahvamasse näha). Kadi siin loomulikult mängis ja teised suhtlesid tuttavate kohalolijatega.

{gallery2}stories/2015/0613_kohvik/0613_1{/gallery2}

Vahepeal tulid sotskohustused peale, kui need toimetatud, alustasime oma ringkäiku kesklinnast.

Vintage (Kevade 8) nimeline koht teretas oma avaruse, kenasti määratletud leti, nooblites kleitides baaridaamide ja üle tee seatud iste- ja puhkekohtadega kus parasjagu daamid laule esitasid. Toidu koha pealt oli laud kraami täis nii söödavat kui ka (vägi-)joodavat. Rahvast oli siin palju, elu ja melu käis! Avamisajal olla suisa pikk järjekord olnud ja müügiartikliks tol kellaajal kohvi

{gallery2}stories/2015/0613_kohvik/0613_2{/gallery2}

Edasi jalutasime mööda Kevade tänavat peaaegu lõpuni välja. Seal oli kohvik Memme Juures (Kevade 18). Letiks oli kitsuke laud kus küll vähe kraami, aga mida järjest juurde toodi. Lai reljeefne õueala konnalauludes tiikidega pakkusid mitut sorti istumisvõimalusi. Hea rahulik olemine, hubane ja looduse keskel olemine.. Toidulaud mind siin väga ei huvitanudki, nautisingi hoopis loodus, konnalaulu, tiike ja viimaseid ümbritsevaid inimesi

{gallery2}stories/2015/0613_kohvik/0613_3{/gallery2}

Mesimagus (Männiku 8) kohvik asus Taimetoidu Kohviku nimelise sildi all. Siin oli kahe maja vaheline ala rahvast mõnusasti täis. Hittideks olid roheline smuuti ja kohvi-keefiri smuuti. Nende jookide ooteaeg oli pikk, aga see kedagi ei häirinud. Lapsed said mängida liivakastiks kohandatud traktorirehvis ja kiikuda, täiskasvanud aga suhtlesid rõõmsalt omavahel. See oli ka esimene koht kus oli võimalik käsi pesta
Mesimagusast suundusime tagasi linna, et hakata sealt siis vaikselt KEK'i poole liikuma nii, et teel kõik kohad üle kaeda.

{gallery2}stories/2015/0613_kohvik/0613_4{/gallery2}

Mõisapreili (Valga mnt 1) tervitas taaskord tuttava kohvikupidajannaga uhkes, nimele vastavas kleidis. Ka toidulaud oli suursugune: peenelt kaunistatud ja maitseküllaste maiustega. Terrassiala oli küll kitsuke, aga suurt nõudlust istekohtade järgi ei paistnud. Tooni andis siinsele olemisele moosekantide punt elava muusikataustaga.

{gallery2}stories/2015/0613_kohvik/0613_5{/gallery2}

Dokfest+Söök (Valga mnt 6) oli mitu asja ühes kohvik. Põhiideedeks olid Fairtrade maailmavaate ja Dokfesti tutvustus. Et kohvik oli kinomaja suurte võlvide all, siis loomulikult oli võimalik külastada ja vaadata ka sisustuse poolest nõukaaja-nostalgilist kinomaja päris seest. Noortele kohvikupidajatele ei saanud midagi ette heita, mõeldud oli isegi lastele, aga millegipärast siin erilist minekut rahva seas ei olnud. Tõsi, ega selline kivimürakas hoone peatänava ääres just väga palju hubasust pakkuda ei suutnud.

{gallery2}stories/2015/0613_kohvik/0613_6{/gallery2}

La Petit Croissant (Kitse 2) oli eramaja hoovialalt üks suuremaid. Rahvast oli siin vaieldamatult kõige rohkem nende kohvikute peale mida ma külastada jõudsin-jaksasin. Järjekord leti taga oli muljetavaldav ja oli kuulda, et mõningate asjade ooteaeg on üsna pikk - arvestades rahvahulka oli see täiesti arusaadav. Igatahes, järelikult oli midagi head mida oodata

{gallery2}stories/2015/0613_kohvik/0613_7{/gallery2}

VÕIX (Spordi 1). Üsna avara platsi peal oli valge telgilahmakas kus sees asjatasid noored ja pakkusid erinevaid võileibu. Natuke siin nagu inimesi oli, aga need tegelesid enamasti discgolfiga (lendavad taldrikud). Tundus, et võileivad ei olnud väga popid, või oli meie käigu ajal kerge mõõnaperiood. Ülesehituse poolest oli kõik kenasti olemas ja leitav.

{gallery2}stories/2015/0613_kohvik/0613_8{/gallery2}

Mulgi Mugila (Tamme 2). See oli siis kohvik mis tegutseb ka tavapäeval toidukohana. Seega ma nagu hästi aru ei saanudki miks ta kohvikute plaanil sees oli. Pealegi polnud tal eemalt vaadates ühtki peibutavat tegurit klientide püüdmiseks või tavapäevast eristumiseks. Putka taha oli tehtud suur telk mis aga eemalt nähtamatuks jäi ja alguses ma arvasin, et nad üldse ei üritagi... Aga midagi ikkagi üritati. Toitude koha pealt ei oskagi kommenteerida, et kas burgerid ja xx-liha on ka tavamenüüs või olid need vaid kohvikutepäeva jaoks. Üks mis silma jäi – väga kenad niidulillede vaagnad laudadel

{gallery2}stories/2015/0613_kohvik/0613_9{/gallery2}

Supelung (Järve 4). Ka see koht on tegelikult päris kohvikuna tegutsev. Jällegi ei oska kommenteerida kas nad tavapäevast kuidagi ka eristusid. Igatahes on siin suur terrassilaadne ehitis aias kus on klientidel mõnus istuda ja olemist nautida. Kahjuks meil jäi nautimine ära, kuna peale mõningast sabas seismist selgus, et jäätisekokteili jaoks oli jäätis otsas...

{gallery2}stories/2015/0613_kohvik/0613_10{/gallery2}

Edasi tegime nii, et otsustasime mõned kaugemat otsad võtta autoga. Peale mõningast seiklemist pulmarongi saatel, jõudsime Kaarlimäele.

Kolme Karu Jahikohvik (Kungla 9).Koduaed, inimesi oli palju, müük käis garaažiukselt, hinnad kõik kenasti väljas. Menüü oli lühike, aga piisav, kohe näha, et ei üritata valikuga väga suureks minna, siiski esimene kord

{gallery2}stories/2015/0613_kohvik/0613_11{/gallery2}

Tõrva-Tokyo (Kungla 13). Vist ainus sushikohvik. Maja leida oleks raske olnud kui aia taga poleks hunnikut autosid olnud Hoov jäi ka kõrge heki taha, seega üle aia ka midagi ei näinud Hoovis aga oli inimesi palju. Lastele atraktsioone nii suuri kui väikesi. Oli kohti nii päikese alla kui viludasse peitumiseks. Ainus, mida meie hetkel polnud, oli sushi Seda küll tehti, aga valmimiseni oli veel omajagu aega. Rahvast see ei häirinud ja kõigil oli mõnus

{gallery2}stories/2015/0613_kohvik/0613_12{/gallery2}

Mulgikohvik (Oa 15). See oli kohvik mida linnas keegi teisele kiitis, seega läksin suure huviga. Tekste ma väravas ei lugenud, läksin edasi. Ja siis keegi eemalt hõikab: „Kas õlle tuli?” Hõikasin siis vastu: „Õllest ei tea ma midagi!” Tore tervitusviis, eks ole Läksin siis aeda kus ka inimesi liikus, aga oli üldiselt vaikus. Jalutasin selle hoovi läbi, ei leidnud ma kuskilt ei letti ega saanud aru kes võõrustajad on. Hakkas lihtsalt imelik ja tulin väravate poole tagasi. Siis tulid majast ühesuguste seelikutega neiukesed, üks isegi naeratas ja sain aimu, et nemad võõrustavadki. Tervitasin ja lahkusin. Värava taga siis nägin tahvlit kus kirjas: „Vabandame, toit on otsas! Pakume käsitööõlut.” Aga tulles tagasi tervitusteksti juurde, siis ega vist polnud seda õlut ka enam :P Muuseas, kell oli seks ajaks kolm saanud, ehk kohvikutepäev oli juba neli tundi kestnud.

{gallery2}stories/2015/0613_kohvik/0613_13{/gallery2}

Kalakohvik (Ravila 1). Jällegi suur ja avar õu. Laste jaoks olid väljas isegi veega basseinid Kuigi ma siit ainult läbi käima tulin (kiire oli), siis oli see just selline koht kus oleks tahtnud kala roogasid ja suupisteid nautida. Lett oli toidust lookas, teenindajad olid temaatiliselt meremeeste riieteis – kõik nii nagu olema peakski (Y).

{gallery2}stories/2015/0613_kohvik/0613_14{/gallery2}

Novot, sedasi siis. Üheksateistkümnest kohvikust käisin läbi neliteist. Et see oli Tõrvas esimest korda, siis kõiksugu otsa saamised ja muu selline on täiesti aru saadav ja aktsepteeritav. Järgmine kord ollakse kindlasti targemad ja juletakse rohkem toitu varuda. Tunnistan, et eelmise aasta Elva kohvikute päeva tase oli parem, aga usun, et kui ka järgmine aasta Tõrvas selline üritus aset leiab, on kõik oma kitsaskohad juba läbi näinud ja saab palju võimsam ja nauditavam kogu ettevõtmine olema. Mõned märksõnad mis paljudel olid küll täidetud, aga mis minu arvates peaks igal kohvikul olema:

  • Oma stiil. Stiil siis nii väljapanekult, hinnakirjalt kui ka riietuselt. Iga element loeb! Näiteks nagu viimasel Kalakohvikul toit, riietus ja osaliselt aiakujundus toetas kala-teemat. Ja miks mitte ka muusikalise taustaga stiili toetada.
  • Leitavus siltide näol. Kui on koht ikka tänava kauges otsas, siis tänava alguses võiks mõni viit üleval olla, nagu näiteks kohvikul Memme Juures.
  • Kindlalt eristuv müügilett. Sellega ma mõtlen, et kui külastaja hoovile satub, saab ta kohe aru kus on müügilett. Ja võiks leida vähe suurema laua kui tooteid on palju – kõigil oleks lihtsam, ka külastajal, kui ta soovib mõnda asja lauaservale toetada.
  • Muist külastajais eristuvate tunnustega võõrustajad. Vot selle koha pealt oli Elva kohvikutepäeval väga eeskujulikke näiteid. Kus oli terve riietus võõrustajatel sarnane, kus kasutati sarnaseid käepaelu või peapaelu. Ei ole üldse raske midagi tarka välja mõelda
  • Hea nähtavusega menüü ka siis kui seda tahab näha kümme inimest korraga. Noh, lihtsalt tuleb leida suurem jupp tapeeti ja paksema joonega vildikas
  • Prügikastid. Prügi tekib alati, ja nii külastajale kui võõrustajale meeldib, kui ei pea prügi jaoks kedagi tüütama.
  • Muusika meeleolu ja õdususe loomiseks. Muusika loob meeleolu, puhtas vaikuses ei ole meeldiv seltskonda nautida või kuulda teiste juttu tahtmatult pealt
  • Julgus pakkuda ka tavatoitu. Kasvõi frii- või praekartuleid suurelt vokipannilt koos vorstikeste või muu sarnasega. Üsna lihtne teha ja minekut sellisel asjal oleks, sest kaua sa ikka maiustad, korra päevas tahaks ikka kõhu kenasti täis süüa