Joomla! Volunteers Portal

Vana maamaja trepilNeed on meie lapsed. Nad seisavad vana maamaja trepil, neil on lõbus, neil on hea, päike paistab ja muru on kohati kõndimiseks niidetud. Nad ei tea, et tegelikult on aeg heinateoks ja kõik maja ümber jääv vajaks niitmist-kuivatamist. Nad on muretud, nad ei mõtle homsele, elavad hetkes ja nad on toredad, isegi kui iseloomu välja näitavad. Nad ei tea veel midagi maaelust ja elust maal, nad ei peagi teadma, kuigi ehk juba võiks. Nad vaatavad trepilt põllu poole, millest on ajapikku tegelikult vaid üks kaheksandik harimiseks järele jäetud, nad ei tea, et varem kandis see põld pea mitmekümne inimese toidulaua aasta läbi. Maja ees joostes ei saa nad arugi, et vasakul kõrge rohu sees õunapuude all on tosinajagu marjapõõsaid mis meie lapsepõlves meile toiduvaheaegadel suupoolist pakkusid ja mis purki tehtuna talvel moosina väga head tarvitada olid. Nad lihtsalt jooksevad ja naudivad elamist, meie aga vaatame ja naerame nendega kaasa, mõningases lootuses, et ehk nad ise ükskord tulevad ja võtavad meie eest ohjad kätte, tulevad maale elama ja vaatavad heldinult omaenda rõõmsameelseid lapsi aias ringi jooksmas, ning mitte mõtlemas selliseid mõtteid nagu see siin...