Joomla! Volunteers Portal

Vasakult Hilja isa August, tema ees õde Juta, edasi ema Anna-Rosalie ja paremal all Hilja.12.02.2014 läks manalateele minu vanatädi Hilja Ireene. Et täitunuks tema elu 85's juubel, jäid puudu vaid loetud kuud. Nüüdseks on siis vanaema kõik õed ja vennad läinud teise ilma: esimene vend Ernst juba oma esimestel elupäevadel aastal 1925, tema teine vend Valdek eelmisel aastal ja nüüd siis ainus õde käesoleval aastal. Ma ei kujuta ette mida võib vanaema sisimas tunda, kui peab matma endast nooremad õde ja vend nii üsna väikese vahega.

.

.

Üks minu tehtud pilte Hiljast, paarikümne aasta eestMatused ise olid Helme kalmistul ja neid viis läbi õpetaja Arvo Lasting. Tseremooniat toetas süntesaator ja ma ütleks, et see oli hea valik, pasunad ja/või viiul oleksid ehk liiga melanhoolsed olnud. Kabelis oli kõik nii nagu ta olema peab: õpetaja lahkunu päitses, lähimad sugulased lähemal ja kaugemad kaugemal. Kõige raskem oli loomulikult vanaemal ja ta ei üritanudki seda varjata. Mulle meeldis kuidas ta Hiljaga midagi rääkis ja teda kohendas, see oli väga liigutav vaatepilt. Hiljem peielauas, kui palusime ka vanaemalt sõna, ta vastas, et tema ütles oma ütlemised Hiljale juba kabelis ära ja ta midagi lisada ei soovi. Igati aus vastus.
Enamus mehi said osa ka kirstukandmisest. Hilja oli ju üsna väikest kasvu ja sale, seega midagi rasket polnud ja kuue mehe asemel kandis korraga kirstu neli meest. Et kirstu kandes selja taha eriti ei vaata, siis hiljem selgus, et liikusime vanainimeste jaoks pisut liiga kiiresti...
Hauaplatsil võeti veelkord kirst lahti ja jäeti lahkunuga hüvasti. Kui Hiljale linik näole asetati, ei suutnud minagi enam pisaraid tagasi hoida, see oli üks liigutavamaid hetki matuste vältel. Aitasin kirstu sängi lasta ja hauda kokku ajada. See viimane just kerge töö ei olnud, aga andis tublisti sooja ja aitas mõtteid kurbadelt radadelt eemale viia.

Hilja kabelisPeielauas pidas Mati toreda kõne, siis tuli suurem sööming ja edasi juba jalutati ringi, otsiti üles vähem nähtud sugulased ja uuriti kuidas kellelgi läheb.

Üritasin oma mälus kaevata ja mõelda nii kabelis kui ka muudel vabamatel hetkedel neid olukordi kus ma Hilja tädiga koos olen olnud. Tunnistan taaskord oma mälu kehva olukorda, aga see selleks. Neid hetki on olnud küllaga, peamiselt just Lõvel erinevatel üritustel, aga ka Viljandis nii kodus kui suvilas ja mõned üksikud korrad ka teiste sugulaste juures. Nii kahju kui see ka pole, ei suuda ma välja mõelda ühtegi toredat seika millest pikemalt pajatada. Eks me lapsed jooksime ja tuiskasime pidevalt ringi ning kui suguvõsa koos oli, oli meid palju ka, et personaalset lähenemist võibolla väga polnudki. Igatahes mina mäletan teda alati rahuliku ja tasakaaluka inimesena, töökana ja toredana. Alati oli ootus sees kui Hilja, Villem ja Mati Lõvele tulema pidid Aga kui kunagi peaks meenuma ka midagi asjalikku, eks ma siis kirjutan
Igatahes Sulle, vanatädi, head teed ja puhka rahus!