Joomla! Volunteers Portal

Ühel ilusal pühapäevasel õhtul õnnestus meil Kajaga vaadata kodumaist auhinnatud filmi Mandariinid Mis ma kostan? Ausalt, väga mõnus film! Noh, võibolla seda „mees annab sõna ja nii on“ oli kuidagi liiga rõhutatud, vähemalt eestlaste koha pealt, aga kindlasti on selliseid inimesi ka olemas.
Teemaks siis Abhaasia sõda aastal 1992. Mingis suvalises mägede piirkonnas kahe leeri määratlemata piirialadel elab eestlaste kogukond, kellest küll enamus on Eestisse ära läinud, aga kus mingite isiklike sisepingete või veendumuste tõttu on veel jäänud kolm meest. Üks neist on kohe lahkumas kodumaale, teine aga tahab enne mandariiniäriga raha teenida ja siis kodumaale naasta, kolmandat aga hoiab siin kinni liha ja veri. Igatahes toimub meeste elude keskel verine konflikt kahe erineva kultuuri esindajate vahel: abhaasid ja grusiinid. Saatuse tahtel jääb mõlemast seltskonnast ellu üks, kelle siis Ivo võtab oma ulu alla. Loomulikult külalistele ei meeldi olla ühe katuse all koos, aga andnud sõna peremehele tapatööd majas mitte korraldada, jäävad sisepinged üsna rahulikule pinnale. Aeg aga läheb, kolm erinevat kultuuri ühes majas ja erinevad välised situatsioonid panevad inimlikkuse proovile. Mis sest supist välja tuleb, vaadake ise, on, mida vaadata.
Filmis meeldis mulle selle läbiv filosoofiale kalduvus. Ja mõttesuundigi tekkis siit mitu:

  • vahet ei ole mis värvi või usku vms me oleme, ikka oleme inimesed
  • kui tugev on sõna jõud ja kui sõltuv see inimese enda arusaamades olla võib
  • maa kus me elame, kas sellel on ikka õigus otsustada teiste inimeste elu ja surma üle

Mainin ära nii Lembit Ulfsaki kui Elmo Nüganeni, väga hea näitlejatöö. Ja loomulikult ei saa unustada ka kahte teist nime, kellest ma kahjjuks suurt midagi ei tea: Mikhail Meskhi ning Giorgi Nakashidze. Nende esitlus oli igati pinget tekitav