Joomla! Volunteers Portal

Käisin turul ja ostsin erinevaid asju. Ja kuidas kohati suisa vihale ajas kui ülitäpselt kõike loetakse, kaalutakse ja raha küsitakse. Kuhu on kadunud see turu pehme ja kodune suhtumine, kus teinekord üllatatakse positiivses mõttes, kus ei aeta pirdu lõhki ja ei vaadata sulle morni näoga otsa?
Alustame siis algusest. Ostsin kartuleid. Jah, müüjaid oli mitmeid, aga valisin kartuleid mitte müüjaid. Ja nii ma siis komistasin meesmüüja otsa ja palusin kolme euro jagu kartuleid. Ta vahetas viimast kartulit neli korda ümber enne kui kolm eurot ette jäi! Kas sa kujutad seda ette? Mul oli karp ka lahti, kas on tõesti tõsi, et nii tehakse! Ma olen ju ometi turu peal, sa võtad oma kartulid oma aiast, põllu pealt, mingit kaalu kuskil ees ei ole, aga nüüd sa koonerdad, kuna see viimane kartul oli 20g rohkem? Minge te õige perse! Võtsin kartulid, naeratasin, ütlesin viisakalt aitäh ja lahkusin. Taadil käis käsi laua alla Aleksandri õlle purgi järele...
Ah, üks mühakas ees või taga, mõtlesin. Naerunäguseid müüjaid jagus. Jõudsin kohani kus sai ube osta. Seekord viisakas naisterahvas, aga samasugune ihnus sees. Oakauna vahetati kaks korda kuniks kaal oli TÄPNE. Ma veel viskasin käega ja ütlesin, et see üks kaunake võib ju ka rohkem olla, ega ma ei pahanda. Ja siis saadeti mulle välgunoolepilk... Ja ma jõudsin samasse punkti: minge te õige perse! Naeatasin, tänasin, lahkusin.
Mis teil inimesed viga on? Kas te tõesti arvate, et peate konkureerima kaubanduskettide grammi järgi majandamisega? Olgem inimesed! Mul poleks kunagi kahju kui klient saab paar kartulit või kauna rohkem kui kaal ette näeb, sest see on inimlik, see on suhtumine teineteisse, hoolimine, see näitab et me oleme kõik üks ja loob hea tunde, mitte ei tee igast sinu grammist veerevat kopikat. Mõelge sellele mis ma kirjutasin. Päikest!

/ja nüüd paar väljatrükki ja turuseintele üles/