Joomla! Volunteers Portal

Suguvõsa albumitestTaaskord teema, mille peale olen elus palju mõelnud, aga mis võimendus peale analoogse teema lugemist. Nimelt leidsin netist Tiidrek Nurme

blogist
teema Varguse Ohver. Seal siis on üldjoontes teemaks, et tal varastati välismaal olles ära pagas tehnikaga, mis sisaldas kümne aasta pilte, videoid ja dokumente. Ma kujutan ette tema tegelikku sisemist pinget, aga see selleks. Igatahes jõudis ta lõpuks tõdemiseni, et kas kogu sellel kaotatud materjalil peaks olema nii suur hingeline väärtus.

Ja nüüd siis oma mõtete juurde. Olen ju samamoodi juba üle kümne aasta kogunud digitaalselt nii pildi- kui videomaterjali, samamoodi sugupuu asju. Oma materjalidest on mul olemas topeltkoopiad, millest üks on oma kodus ja teine ema juures – ei, see pole mitte paranoia vaid ettenägelikkus (vähemalt ise arvan nii). Aga iga kord, kui ma teen uut koopiat, mõtlen, kas mul on lõppkokkuvõttes seda ikka vaja. Mõtted viivad tavaliselt punkti, et see ei maksa ju mulle suurt midagi kui nad ikkagi alles on. Samas pole ma siiski suutnud läbi mõelda, kas seda ka vaja on :P Nii ma siis panen kõik materjali topeltplaadile, seda materjali peaaegu kunagi ei vaata (vähemalt pole siiani vaadanud) ja ei tea ka kas keegi kunagi vaatab. Noh, võibolla laps kunagi vaatab endast tehtud videoid ja pilte ja äkki kunagi vanadusepõlves vaatan isegi, ei tea. Aga et nende kirjutamine suurt midagi ei maksa ja ladustamine ka erilist ruumi ei võta, siis no las nad olla, nimetame selle hobiks, siis ei peagi sel väga praktiline taust olema

Taagepera loss suguvõsaalbumistKuniks see teema mu teemadefailis laagerdus, tekkis netiavarustesse veel üks kirjutis mille ka siinkohal ära märgin: "Kui pead jätma hüvasti, igaveseks …". See artikkel on minu jaoks pigem materjali alles hoidmise poolt, sest kõik on kaduv, nii asjad kui inimesed, ja kuniks mina olen olemas, on minu jaoks sellel materjalil mingi väärtus mida ei ole võimalik panna sõnadesse.