Joomla! Volunteers Portal

Rõõm-kurbus-kurbus-rõõm – nii võib kokku võtta viimased viis päeva mis on olnud tõeliseks jalgpallilainetuseks. Algame algusest.
1. Reedel mängis Eesti koondis Põhja-Iirimaaga. Käisin seda Trehvis vaatamas. Muuseas, esimene pooltund tuli vaadata baarijärjekorras seistuna. Ei, inimesi ei olnud palju, lihtsalt teenendajad jõlkusid ringi ja iga kliendi teenendamise peale läks vähemalt viis minutit... Aga kuuldavasti pidid nad järgmisel suurmängul selle probleemi likvideerima. Igatahes, mängu esimene poolaeg ei süstinud erilist positiivsust, pealegi lisaminutil läksid vastased juhtima. Ma-sen-dav.
Teine poolaeg algas südikamalt. Peale Vassiljevi sisse toomist aga keeras meeskond teisele elule! Varsti saime juba penalti mille Kostja ka ära lahendas ja mõni aeg hiljem juba tuli ka puhtalt mänguline väravasooritus! Õnn oli meie õuel, seda võitu oli nii väga vaja! Võiduga me selle mängu ka lõpetasime. Nüüd siis ootame teisipäevaõhtust Sloveenia – Serbia mängu kus meist sõltumata otsustatakse ka meie saatus.
2. Esmaspäeva õhtul läksime kõik Tamme staadionile. Ei, ei mänginud koduklubi Tammeka vaid siia oli toodud U-21 valikmäng Horvaatiaga. Peale internatsionaalsuse oli mängu võlu ka selles et Eesti meeskonnas mängib mitu Tammeka mängijat.
Tribüünidel valisime kohad kohe fännileeri taha, aga trummipõrin pani Reijo nutma ja Kadi iga löögi peale silmi pilgutama, seega me vahetasime asukohta ja võtsime VIP ala kõige nurgapealsemad kohad. Turvad käisid ja vaatasid mitu korda aga ütlema midagi ei tulnud, teisi võõraid aga aeti pidevalt ära. Arvatavasti polnud neil südant meid väikelastega ära ajada Aitäh neile selle eest!
Mäng ise oli pideva Horvaatia surve all. Surve kestis pea mängu lõpuni, aga siis kaks kaitsjat võtsid trahvikastis ühe vastase maha ja sellest saadi penalti. See otsustaski kogu mängu saatuse meie kahjuks. Kurb, väga kurb, nii pikalt peeti survele vastu ja nüüd siis selline mõttetu värava andmine. Kõik lahkusid platsilt saba sorgus...
3. Teine pisut õnnetu mäng leidis aset teisipäeval kui Eesti koondis mängis Ukrainaga. Ukrainlased olid väga aktiivsed, teravad ja täpsed, nii et kahe väravaga mindi juhtima. Siis aga õnnestus meil penalti välja võluda, kahjuks selle aga suutis vastaste väravavaht tõrjuda ja auvärav jäigi saamata. Hea et tegu oli sõpruskohtumisega millest meie jaoks suurt midagi ei sõltu.
4. Suur rõõmumäng aga leidus kohe peale sõpruskohtumist, mäng milles meie midagi kaasa öelda ei saa aga mille tulemus on meile väga suure tähendusega: mängivad Sloveenia ja Serbia oma alagrupi kohtumist. Kui sloveenia võidab või mäng jääb viiki saame meie play-off mängudele! Mäng ise oli väga tuline ja kiire, mõlemad meeskonnad tegid tublit tööd ja alla andmise märke polnud kuskilt näha kuni lõpuni. Esimese poolaja lisaminutil suutsid sloveenid palli lüüa imeilusa kõrge kaarega väravavahi selja taha tagumisse nurka! Väravavahi liikumise järgi tundus et ta oli oma tegevuses surmkindel, aga ei, pisike vahe lati ja sõrmede vahel määras kogu mängu saatuse! Värav! Ma arvan et pool eestlastest kargas joovastusest
Mängus oli aga ka teine pingeline moment, nimelt serblased said penalti. Ma pidin tigedusest lõhki lendama, aga kui väravavaht penalti kinni püüdis, siis see tundus veel suurema rõõmuna kui võiduvärav Midagi muud mängust välja tuua polegi, võit käes, tuju hea, Eesti play-offis, rahu Maa peal!

U-21 valikmäng Horvaatiaga U-21 valikmäng Horvaatiaga U-21 valikmäng Horvaatiaga U-21 valikmäng Horvaatiaga U-21 valikmäng Horvaatiaga U-21 valikmäng Horvaatiaga U-21 valikmäng Horvaatiaga U-21 valikmäng Horvaatiaga U-21 valikmäng Horvaatiaga U-21 valikmäng Horvaatiaga U-21 valikmäng Horvaatiaga U-21 valikmäng Horvaatiaga